Mediteerimine on nagu enesearengu ülikool – rahvaülikool, mis on kättesaadav kõigile.
Kuidas ma meditatsiooni juurde jõudsin
2012. aastal, pärast esimest aastat ajurveeda õpinguid Šveitsi koolis European Institute of Vedic Studies, käisin praktikal Indias, kus kohtusin austraallase Tim Mitchelliga, veedade meditatsiooni õpetajaga. Varem olin meditatsiooniga kokku puutunud joogatundides, kuid igapäevast isemotiveerivat kogemust sellest ei sündinud. Huvi oli mul olemas, sest meditatsioon on tähtsal kohal nii ajurveedas, ajurveeda psühholoogias kui ka moodsas psühholoogias – ja psühholoogia on minu akadeemiline taust.
Kutsusin Timi Eestisse ja panime sõprade ja tuttavatega meditatsioonihuviliste grupi kokku. Tim on nüüdseks Eestis käinud kolm korda veedade meditatsiooni õpetamas ja ühel korral siin meditatsiooniretriiti tegemas. Gruppidest kasvas välja seltskond, kes käib kord kuus koos mediteerimas – grupimeditatsioon on võimas kogemus.
Ise mediteerin üks-kaks korda päevas, korraga tavaliselt 20 minutit. Alustuseks teen viis minutit nadi shodhana pranajaamat, mis aitab sisemisse vaikusesse kiiremini jõuda.
Milline mõju on mediteerimisel?
Minu kohta on tagasiside andnud kõige vahetumad kriitikud – mu lapsed. Mul on neli last, kellest vanim elab juba eraldi. Lapsed ütlevad, et ma olen nii normaalne, ja imestavad, et ma ei lähe enam üldse närvi. Kohalolu ja armastuse tunne on see, mis meditatsioon ja ajurveeda on mulle andnud.
Meditatsioon ei nõua erilist oskust
Nüüdseks olen ajurveeda praktik ja õpetan muude praktikate kõrval ka oma klientidele mediteerimist. Tavaliselt arvavad inimesed, kes ei ole mediteerimisega kokku puutunud, et see on eriline oskus, mis nõuab hullu pingutust ja on kättesaadav ainult kõrgelt spirituaalselt arenenud inimestele. Püüan seda arvamust kummutada: meditatsioon on kõige loomulikum ja parem puhkus kehale ja meelele.
Meditatsiooni all mõtlen ma liikumatut istumist mugavas puhkeasendis – selg toestatud, silmad kinni, vaikuses ja ilma eesmärgita –, lihtsat enesevaatlemist, -kogemist ja aktsepteerimist. See on jõukohane igaühele ja kindlasti on paljud, kes nii teevadki, seda meditatsiooniks nimetamata.
Selline vaikne olemine ilma tahte rakendamiseta, eesmärgi ja tegevuseta on vajalik selleks, et eristada väljastpoolt tulevaid stiimuleid oma sisemistest vajadustest. Vaikselt istudes ja iseendale keskendudes ilmnevad meie tõelised vajadused.
Kuidas alustada
Lihtsam on alustada koos kellegagi, kes saab sind toetada, juhendada ja motiveerida. Rahunemiseks võib kasutada mantraid – nagu veedade meditatsiooni ja transtsendentaalse meditatsiooni traditsioonis – või nadi shodhana pranajaamat, nagu ajurveeda traditsioonis.
Muud ei ole õnnestumiseks vaja, kui iga päev toolile istuda, silmad kinni panna ja vaatlejana paigal olla. See ongi meditatsioon ja kõik, mis sel ajal juhtub, on õige ja hetkel parim. Kui keha on väsinud, võtab ta selle, mida vaja, ja tukastab – las tukastab, järgmisel korral on juba teistsugused kogemused. Meditatsioonikogemus võib olla iga kord erinev.
Selline lihtne meditatsioon tekitab rahulolu ja armastuse tunnet, kuid ei tee passiivseks. Mediteerimine on nagu enesearengu ülikool – aga rahvaülikool, kättesaadav kõigile.
Meditatsioon ja hingamisharjutused kuuluvad ka psühholoogilise nõustamise juurde ning on osa panchakarma retriidi päevakavast.