Mediteerimine on nagu enesearengu ülikool. Rahvaülikool, mis on kättesaadav kõigile.
Ajakiri Tervis Pluss soovis, et jagaksin oma meditatsioonikogemust. Alljärgnev on kirja pandud vastuseks nende küsimustele.
2012. aastal peale esimest aastat ajurveeda õpinguid Sveitsi koolis European Institute of Vedic Studies käisin praktikal Indias, kus kohtusin austraallase Tim Mitchelliga. Tim on Veedade meditatsiooni õpetaja. Eelnevalt olin ma meditatsiooniga kokku puutunud joogatundides aga igapäevast isemotiveerivat kogemust sellest ei sündinud. Huvi meditatsiooni vastu oli mul olemas, sest meditatsioon on tähtsal kohal ka ajurveedas, ajurveeda psüholoogias ja ka moodsas psühholoogias. Psühholoogia on olnud minu huvi ja akadeemiline taust. Kutsusin Timi Eestisse ja panime sõprade ja tuttavatega meditatsioonihuviliste grupi kokku. Tim on nüüdseks Eestis käinud kolm korda Veedade meditatsiooni õpetamas ja ühel korral teinud siin meditatsiooniretriiti. Meditatsioonigruppidest kasvas välja seltskond, kes käib koos kord kuus mediteerimas. Grupimeditatsioon on võimas kogemus. Mediteerin 1-2 korda päevas korraga tavaliselt 20 minutit. Meditatsiooni alustuseks teen 5-minutit Nadi Shodana pranajaamat, mis aitab sisemisse vaikusesse kiiremini sisse minna. Milline mõju on mediteerimisel? Minu kohta on tagasiside andnud minu kõige vahetumad kriitikud – minu lapsed. Mul on neli last, kellest vanim elab küll juba eraldi. Lapsed ütlevad, et ma olen nii normaalne ja imestavad, et ma ei lähe enam üldse närvi. Kohalolu ja armastuse tunne on see, mis meditatsioon ja ajurveeda, mulle andnud on.
Nüüdseks olen ajurveeda praktik ja õpetan ise oma klientidele muude praktikate kõrval ka mediteerimist. Tavaliselt arvavad inimesed, kes ei ole mediteerimisega kokku puutunud, et mediteerimine on mingi eriline oskus, mis nõuab hullu pingutust ja on kättesaadav ainult eriliselt kõrgelt spirituaalselt arenenud inimestele. Püüan seda arvamust kummutada. Meditatsioon on kõige loomulikum ja parem puhkus kehale ja meelele. Meditatsiooni all mõtlen ma liikumatut mugavas puhkeasendis, selg toestatud, silmad kinni vaikuses ilma eesmärgita istumist, lihtsat enesevaatlemist, -kogemist ja aktsepteerimist. See on jõukohane igaühele ja kindlasti on paljud, kes nii ka teevad, nimetamata seda meditatsiooniks. Selline vaikne olemine ilma tahte rakendamiseta, eesmärgi ja tegevuseta on vajalik selleks, et eristada meist väljaspoolt tulevaid stiimuleid ja vajadusi meie sisemistest vajadustest. Vaikselt istudes ja iseendale keskendudes ilmnevad meie tõelised vajadused. Lihtsam on alustada mediteerimist kellegagi koos, kes saab sind toetada, juhendada ja motiveerida. Alustuseks võib kasutada mantraid nagu näiteks veedade meditatsiooni ja trantsendentaalse meditatsiooni traditsioonis või Nadi Shodana pranajaamat nagu ajurveeda traditsioonis, et lihtsam oleks rahuneda. Ja muud ei ole õnnestumiseks vaja, kui iga päev toolile istuda, silmad kinni panna ja vaatlejana paigal olla. See ongi meditatsioon ja kõik, mis sel ajal juhtub on õige ja hetkel parim. Kui keha on väsinud, siis ta võtab selle, mis vaja ja tukastab. Las ta tukastab, järgmisel korral on juba teistsugused kogemused. Meditatsioonikogemus võib olla iga kord erinev. Selline lihtne meditatsioon tekitab rahulolu ja armastuse tunnet, kuid ei tee passiivseks. Mediteerimine on nagu enesearengu ülikool aga rahvaülikool, kättesaadav kõigile.