Elu muutev ja tähendusrikas võib olla iga põgus kohtumine kohvikus või tänaval. Põgusast kohtumisest võib kasvada pikaajaline toitev ja arendav suhe. Aga see võib olla ka lihtsalt märgiline hetk, kust võtad kaasa emotsiooni, teadmise või kerge märkamise, mida endaga kannad ja mis toetab su kasvamist.
Härrasmees Helsingis
Kord Helsingis olles otsisin imelist joogakooli, mille üks kena eesti naine sinna on loonud. Olin teel sõbranna sünnipäevale ja joogakool oli koht, kus pidime kohtuma. Uskusin, et tunnen Helsingit piisavalt hästi ja kohtumispaiga leidmine ei valmista raskusi. Oli suvine nädalavahetuse pärastlõuna, linn meeldiv ja rahulik, ning olin teele asunud jalgsi.
Ühtäkki oli minus võimust võtnud kahtluseuss, kas olen ikka õigel teel. Meeldivat päikeselist pärastlõunat hakkasid varjutama sisemised nõutusepilved. Sel hetkel kõnetas mind tõeliselt džentelmenlik härrasmees, kes oli ilmselt märganud mu murelikku olekut. Ta kandis stiilset ülikonda, ülikonnaga sobivat salli ja šikke prille. Ta pöördus minu poole perfektses inglise keeles, ladusa sõnastusega, olles osavõtlik mu kimbatuse suhtes, kuid säilitades distantsi, mis välistas pealetükkivuse. Kuulnud mu nõutuse põhjust, vaatas ta ringi, uuris ümbrust ja osutas seejärel eemal tänavanurgal olevale hoonele, kus koolgi peitus. Märkamatult, nagu see suhtlus tekkis, oli see ka lõppenud. Ma ilmselt ei taibanud teda isegi viisakalt tänada, sest olin halvatud galantsusest, soojusest ja lihtsusest, millega ta mind aitas.
Kohtusime sünnipäevalapsega. Seltskonnas oli veel toredaid, särtsakaid, endast hoolivaid noori naisi, kellega veetsime meeldiva õhtupooliku, jutustades teineteisele elusündmustest. Tantsisime, võtmata tilkagi alkoholi – lõbus seltskond ja huvitavad vestlused tekitasid iseenesest mõnutunde. Nautisin ennast, olin väljaspool argipäeva ja saavutanud seisundi, kus näed end kõrvalt. Selge peaga. Tunde, mille tekkimiseks ongi head põgusad põiked väljapoole tavalist elukorraldust – sellised, mis annavad argiaskeldustele energia ja suuna.
See meeldiv härrasmees meenub mulle alati, kui olen mattumas argimuredesse. Kui mingi näiliselt eesmärgistatud liikumine on haaranud mu tähelepanu, samas kui tajun, et olen eksinud ja kaotanud perspektiivi. Kui tahan tuua selgust ja rahu oma tegemistesse.
Kohtumised ajurveeda õpingutel
Sünnipäevalapsega, kes mind samuti selle meeldiva kogemuseni juhtis, tutvusin Indias ajurveeda õpingute käigus. Olime juba eelnevalt aasta jooksul läbinud veebipõhise õppeprogrammi, kuhu kuulus iganädalane loeng, kodune töö ja selle arutelu. Teadsime selleks ajaks teineteise netiidentiteeti ja mõttekäiku, kuid tegelik tuttavaks saamine toimus ikkagi alles Indias, kui veetsime koos pikad päevad: hommikused loengud, pärastlõunased massaažipraktikad ning õhtused rohukeetmised kliiniku katusel varikatuse all, kus rääkisime tulel podisevat raviõli segades läbi kogu õpiseltskonna eluteed.
Nii tutvusin ka Austraaliast pärit meditatsiooniõpetajaga, kes on tänaseks Eestiski käinud. Ja samamoodi olen saanud sõbraks Nizzas elava kauni naisega, kel on samuti oma ajurveedapraktika. Suhtleme ja jagame kogemusi, käime külas ja oleme koos puhates rääkinud asjust, mida võtavad jutuks üle pika aja kohtunud südamesõbrannad. Seegi annab tausta argiaskeldustele, toob sind neist välja ja annab võime näha asju kõrvalt. Saavutada rahu.
Olen tänaseks taibanud, et see ongi ajurveeda: teha hingele pai. Teha pai, et muremõtted ja kiirustamine saaksid taanduda. Et meel ja keha saaksid lõdvestuda ja rahuneda. Et näeksime tervikut ja seeläbi kaoksid pinged ning oleks võimalik lahti siduda sõlmed, mida igapäevaelu on pununud. Sest inimorganism on intelligentne: organism saab kõik vajaliku, taastab tasakaalu ja ravib end ise, kui talle pai teha ja rahu anda.
Diagnoos ja kuus kuud
Kuid mitte iga kord ei otsi me kokkulepitud kohta, kus sünnipäevalast trehvata. Täna viis aastat tagasi, kui olin iga-aastasel visiidil oma naistearsti juures, teatas arst mu proovide tulemusi vaadates, et peame kokku leppima aja, mil mu siseorganilt eemaldatakse rakumoodustis, mis võib areneda vähiks. Ta ulatas mulle allakirjutamiseks paberi, kus olid kirjas kliinilise sekkumisega seotud ohud ja hoiatused. Küsisin allkirjaks aega.
Läksin koju ja olin nõutu. Ühest küljest tundus lihtne ja turvaline lasta ära võtta moodustis, mis tekitab hirmu, mis võib areneda vähiks ja seejärel elu halvata. Lasta ära võtta see paha, mis on mind rünnanud, et saaksin olla jätkuvalt puhas, plekkideta ja edukas. Kuid vastuseta jäid küsimused, kuidas edasi. Kas siit hakkabki see aeg, mil käin regulaarses kontrollis ja lõikan ära, kui miski ei meeldi? Kas on võimalik saavutada, et ähvardav moodustis ja riskantne lõikus ei korduks? Ja sealt edasi juba küsimus: kui organism on selle moodustise tekitanud, kas on võimalik saavutada, et organism selle ka võidab?
Tänane riiklik meditsiin neid vastuseid mulle anda ei suutnud. Ülesanne ongi raske. Keskkond, milles tegutseme, on intensiivne, täis keemilist ja füüsilist, emotsionaalset ja mentaalset reostust – muutusi, millega toimetulek on keeruline. Ja mis põhiline: ametlik meditsiin ei saa võtta riske, ei saa tagada, et inimene on suuteline ennast muutma. Nagu tänane koolisüsteem, peab ka meditsiinisüsteem pakkuma ühtlast kvaliteetset teenust kogu ühiskonnale. Me oleme oma aja lapsed. Süsteemid on loodud iseseisvumise järel esmase eesmärgiga kaotada näljaoht, ja ümberringi vaadates ning naabritega võrreldes oleme me selles head – müts maha nende ees, kes meid siia on toonud. Austada tuleb ka otsinguid ja arengut süsteemide sees. Aga mina ei saanud sel hetkel oodata. Mul oli aega kuus kuud, et nuga vältida.
Istusin arvuti taha ja käisin läbi suure hulga eesti- ja ingliskeelset infot oma rakumoodustise kohta. Panin kirja kõikvõimalikud soovitused ja kuurid, mida leidsin. Võtsin suurtes kogustes vitamiine ja raviõlisid, tegin istevanne ja ekstreemseid dieete. Võitlesin oma rakumoodustisega iga päev. Perekond muutus murelikuks, uurisime mehega läbi kogu interneti. Tegime teiste seas katsetusi ka ajurveedaga – esialgu tulutult. Lähedal ei olnud piisava kogemusega praktikuid ja keegi ei olnud nõus võtma vastutust distantsilt ravida. Meil igaühel on oma reaalsed rahalised piirid, ja võtta end töölt priiks ning minna kaugele maale õnne otsima ei olnud mul võimalik.
Raamat, kiri ja lend Zürichisse
Nii jõudsingi ühe teise kohtumiseni, mis oli märkamatult alguse saanud juba paar aastat varem Indias. Ostsime toona puhkusereisilt naastes lennujaamast raamatuid, mida lennu ajal lugeda. Olles juba varem ajurveedaga põgusalt tutvunud, valisin endale raamatu, mis käsitleb naiseks olemist ja selle tervislikke aspekte ajurveeda vaatenurgast. Autor oli Kanadast pärit eurooplane, kes esmase hariduse poolest oli lääne meditsiini praktiseeriv naistearst.
Eks ma kõhklesin temaga kontakteerumise ja kogu ettevõtmise ees parasjagu. Kuidas kirjutada? Mida küsida? Kas vastatakse? Mis ma edasi teen? Olen ikka tundnud autorite ees aukartust – nad teevad ju tähtsat tööd ja neid ei tohi tühiste asjadega segada. Aga vastus oli oodatust lihtsam: probleem on ravitav ja asi saab korda. Oli viide veebilehele, kus sai broneerida vastuvõtuaja. Kaks päeva kuus olid tal vastuvõtud Zürichis – see on meile lähim koht, kus ajurveeda on riiklikult tunnustatud meditsiini osa. Lõin kokku kulud, mis polnud just väiksed, aga see oli tol hetkel ainus niidiots süsteemse abini, mis väldiks lõikust. Panin aja kinni, ostsin pileti ja olingi minemas.
Olin broneerinud pärastlõunase aja. Kunagi varem suusareisil käies olin Zürichis maandunud ning teadsin šveitslaste organiseeritust ja orienteerumise lihtsust – tundsin end hommikuse lennukiga minnes kindlalt. Aga oli detsember. Väljas oli lumetorm, lend läks üle Kopenhaageni ja väljumine lükkus edasi. Jätkulennule jõudmine oli kriitiline, ka jätkulend hilines. Kartsin, et ei jõuagi õigeks ajaks ning broneering ja raha lähevad kaduma. Seni kuni lendasin, püüdis mees arstiga suhelda ja võimalikust hilinemisest teavitada. See ei olnud kerge, sest samal ajal olid doktoril vastuvõtud.
Jõudsin siiski ilusti. Ka arst oli alles hommikul Pariisist tulnud ja temagi lend oli hilinenud – kogu ajagraafik oli natuke nihkunud. Astusin lõpuks vastuvõturuumi. Olin arsti küll pildi pealt näinud, aga see ei toonud välja soojust ja rahu, mis temast kiirgas. Ei mingit valget kitlit ega ülikonda. Ei mingit välist reserveeritust, mida olin omistanud suurele doktorile ja autorile. Oli vaid jäägitu kohalolu ja keskendumine, ei mingit märki sassiläinud päevakavast. Ma ei tundnud end üldse väiksena.
Rääkisin ära oma loo. Olin varem saatnud testid, nii meditsiinilised kui ka ajurveeda ankeedi tervisliku seisundi ja elustiili kohta. Arst vaatas mulle otsa ja vangutas pead kogu selle raviprogrammi peale, mida enda peal katsetasin. Ta küsis, kas ma annan talle neli kuud ravimiseks. Ütles, et kõik saab korda. Käskis lõpetada kõik intensiivsed praktikad, mida olin harrastanud. Andis mulle kaks retsepti: üks oli ravitee, mida juua liiter päevas tassihaaval tunniste vahedega, teine taimne pulber, mida võtta hommikul ja õhtul mee või gheega. Soovitas olla endaga õrn ja armastav ning teha õlimassaaži.
Olin kohal. Teadsin, et olen ravitud. Et saan terveks. Et suudan peatada ja pöörata selle, mis tekitas minus rakumuutusi – selle, mis näitas, et on asju, kus ma ei ole endaga kooskõlas.
Ravijast sai õpetaja
Tänaseks on minu ravijast saanud minu õpetaja. Olin andnud endale lubaduse, et kui ajurveeda mind aitab, siis hakkan seda õppima, et anda ka teistele võimalus end ravida, elukvaliteeti tõsta ja füüsilisi vaevusi vähendada. Areneda. Et mitte pöörata pead kõrvale sellest, mida organism meile ütleb. Et võtta aega ja märgata ümbrust ja iseennast. Et saavutada suur pilt oma elust, kus pisiasjad on tühised ja lahendatavad. Olen sisuliselt sõltuv tundest, mida annab teadmine ja kohalolu – tundest, mida ma seni olin seostanud alkoholi ja mõnuainetega.
Täna võtan ise vastu ajurveeda tervisekonsultatsioonil Tallinnas ja veebis ning juhendan panchakarma retriite Eestis ja Indias.