Elu muutev, tähendusrikas, võib olla iga põgus kohtumine kohvikus või tänaval. Põgusast kohtumisest võib kasvada pikaajaline toitev ja arendav suhe. Aga see võib olla ka lihtsalt märgiline hetk, kust võtad kaasa emotsiooni, teadmise või kerge märkamise, mida kannad endaga ja mis toetab su kasvamist.

Kord Helsinkis olles otsisin imelist joogakooli, mille üks kena Eesti naine seal on loonud. Olin teel sõbranna sünnipäevale ja joogakool oli koht, kus pidime kohtuma. Uskusin, et tunnen piisavalt hästi Helsinkit ja kohtumispaiga leidmine ei valmista raskusi. Oli suvine nädalavahetuse pealelõuna, linn meeldiv ja rahulik. Teele olin asunud jalutades. Ühtäkki oli minus võimust võtnud kahtluseuss, kas olen ikka õigel teel. Meeldivat päikeselist pealelõunat hakkasid varjutama sisemised nõutusepilved. Sel hetkel kõnetas mind tõeliselt džentelmenlik härrasmees, kes oli ilmselt märganud mu murelikku olekut. Ta kandis stiilset ülikonda, ülikonnaga sobivat salli ja šikke prille. Pöördus mu poole perfektses inglise keeles, ladusa sõnastusega, olles osavõtlik mu kimbatuse suhtes, kuid säilitades distantsi, mis välistas pealetükkivuse. Kuulnud mu nõutuse põhjust, vaatas ringi ja uuris ümbrust, seejärel osutas eemal tänavanurgal olevale hoonele, kus peituski kool. Märkamatult, nagu see suhtlus tekkis, oli see ka lõppenud. Ma ilmselt ei taibanud teda isegi viisakalt tänada. Sest olin halvatud galantsusest, soojusest ja lihtsusest, millega kena härrasmees mind aitas.

Kohtusime sünnipäevalapsega. Seltskonnas oli veel toredaid, särtsakaid, enesest hoolivaid noori naisi, kellega veetsime meeldiva õhtupooliku jutustades teineteisele sündmustest elus. Tantsisime võtmata tilkagi alkoholi, lõbus seltskond ja huvitavad vestlused tekitasid iseenesest mõnutunde. Nautisin ennast, olin väljaspool argipäeva ja saavutanud seisundi, kus näed end kõrvalt. Selge peaga. Tunde, mille tekkimiseks ongi head põgusad põiked väljapoole tavalist elukorraldust, sellised, mis annavad argiaskeldustele energia ja suuna.

See meeldiv härrasmees meenub mulle alati, kui olen mattumas argimuredesse. Kui mingi näiliselt eesmärgistatud liikumine on haaranud mu tähelepanu, samas tajun, et olen eksinud ja kaotanud perspektiivi. Kui tahan tuua selgust ja rahu oma tegemistesse.

Sünnipäevalapsega, kes mind samuti selle meeldiva kogemuseni juhtis, tutvusin Indias ajurveeda õpingute käigus. Olime juba eelnevalt aasta jooksul läbinud veebipõhise õppeprogrammi, millesse kuulus iganädalane loeng, kodune töö ja selle arutelu. Teadsime selleks ajaks teineteise neti-identiteeti ja mõttekäiku. Kuid tegelik tuttavakssaamine toimus ikkagi alles Indias, kui veetsime koos pikad päevad: hommikused loengud koos pealelõunaste massaažipraktikatega ning õhtused rohukeetmised kliiniku katusel oleva varikatuse all, kus rääkisime tulel podisevat raviõli segades läbi kogu õpiseltskonna eluteed.

Nii tutvusin ka Austraaliast pärit meditatsiooni õpetajaga, kes tänaseks Eestiski käinud.
Ja samamoodi olen saanud sõbraks Nizzas elava kauni naisega, kel samuti oma ajurveedapraktika. Suhtleme ja jagame kogemusi. Käime külas ja oleme koos puhates rääkinud asjust, mida võtavad jutuks üle pika aja kohtunud südamesõbrannad. Seegi annab tausta su argiaskeldustele, toob sind sellest välja ja annab võime näha asju kõrvalt. Saavutada rahu.

Olen tänaseks taibanud, et see ongi ajurveeda. Teha hingele pai. Teha pai, et muremõtted ja kiirustamine saaks taanduda. Et meel ja keha saaks lõdvestuda ja rahuneda. Et näeksime tervikut ja seeläbi saaks kaduda pinged ning oleks võimalik lahti siduda sõlmed, mida igapäevaelu on pununud. Sest inimorganism on intelligentne. Organism saab kõik vajaliku, taastab tasakaalu ja ravib ennast ise, kui talle pai teha ja rahu anda.

Kuid mitte iga kord ei otsi me kokkulepitud kohta, kus trehvata sünnipäevalast. Täna viis aastat tagasi, kui olin igaaastasel visiidil oma naistearsti juures, teatas arst mu proovide tulemusi vaadates, et peame kokku leppima aja, kus mu siseorganilt eemaldatakse rakumoodustis, mis võib areneda vähiks. Ulatas mulle alla kirjutamiseks paberi, kus kirjas kliinilise sekkumisega seotud ohud ja hoiatused. Küsisin allkirjaks aega. Läksin koju ja olin nõutu. Ühest küljest tundus lihtne ja turvaline lasta võtta ära moodustis, mis tekitab hirmu. Mis võib areneda vähiks ja seejärel halvata elu. Lasta võtta ära see paha, mis on mind rünnanud. Et saaksin olla jätkuvalt puhas, plekkideta ja edukas. Kuid vastuseta jäid küsimused, et kuidas edasi. Et kas siit siis hakkabki see aeg, kui käin regulaarses kontrollis ja lõikan ära, kui miskit ei meeldi. Et kas on võimalik saavutada see, et ähvardav moodustis ja riskantne lõikus ei korduks. Ja sealt edasi siis juba küsimus, et kui organism on tekitanud selle moodustise, siis kas on võimalik saavutada, et organism selle ka võidab.

Tänane riiklik meditsiin neid vastuseid mulle anda ei suutnud. Ülesanne ongi raske. Keskkond, milles tegutseme, on intentsiivne, täis keemilist ja füüsilist, emotsionaalset ja mentaalset reostust. Muutuseid, millega toimetulek on keeruline. Ja mis põhiline, ametlik meditsiin ei saa võtta riske, ei saa tagada, et inimene on suuteline end muutma. Nagu tänane koolisüsteem peab ka meditsiinisüsteem pakkuma ühtlast kvaliteetset teenust kogu ühiskonnale. Me oleme oma aja lapsed. Süsteemid on loodud iseseisvuse järgselt esmase eesmärgiga kaotada „näljaoht“. Vaadates ümberringi ja võrreldes naabritega oleme me selles head. Ja selles mõttes müts maha nende ees, kes meid siia on toonud. Tuleb austada ka otsinguid ja arengut süsteemides sees. Aga mina ei saanud sel hetkel oodata. Mul oli aega kuus kuud, et vältida nuga.

Istusin arvuti taha ja käisin läbi suure hulga eesti ja inglise keelsest infost oma rakumoodustise kohta. Panin kirja kõikvõimalikud soovitused ja kuurid mida leidsin. Võtsin suurtes kogustes vitamiine, raviõlisid. Tegin istevanne, ekstreemseid dieete jne. Võitlesin oma rakumoodustisega iga päev. Perekond muutus murelikuks. Uurisime mehega läbi kogu interneti. Tegime teiste seas katsetust ka ajurveedaga. Esialgu tulutult. Lähedal ei olnud piisava kogemusega praktikuid ja keegi ei olnud nõus võtma vastutust, et distantsilt ravida. Meil igalühel on oma reaalsed rahalised piirid. Võtta ennast töölt priiks ja minna kaugele maale õnne otsima ei olnud mul võimalik.

Nii jõudsingi ühe teise kohtumiseni, mis oli märkamatult alguse saanud juba paari aasta eest Indias. Ostsime toona puhkusereisilt naastes lennujaamast raamatuid, mida lennu ajal lugeda. Olles juba varem põgusalt tutvunud ajurveedaga valisin endale raamatu, mis käsitleb naiseks olemist ja selle tervislikke aspekte ajurveeda vaatenurgast. Autoriks Kanadast pärit eurooplane, kes esmase hariduse kohaselt oli Lääne meditsiini praktiseeriv naistearst.

Eks ma kõhklesin temaga kontakteerumise ja kogu ettevõtmise ees ikka parasjagu. Et kuidas kirjutada. Mida küsida. Kas vastatakse. Mis ma edasi teen. Olen ikka tundnud aukartust autorite ees. Nad teevad ju tähtsat tööd ja neid ei tohi tühiste asjadega segada. Aga vastus oli oodatust lihtsam. Et probleem on ravitav ja asi saab korda. Oli viide veebilehele, kus sai broneerida vastuvõtuaja. Kaks päeva kuus olid tal vastuvõtud Zürichis – see on meile lähim koht, kus ajurveeda on riiklikult tunnustatud meditsiini osa. Lõin kokku kulud, mis polnud just väiksed. Aga see oli tol hetkel ainuke niidiots süsteemse abini, mis väldiks lõikust. Panin aja kinni, ostsin pileti ja olingi minemas. 

Olin broneerinud pealelõunase aja. Kunagi varem suusareisil käies olin Zürichis maandunud ning teadsin šveitslaste organiseeritust ja orienteerumise lihtsust. Tundisn end hommikuse lennukiga minnes kindlalt. Aga – oli detsember. Väljas oli lumetorm. Lend läks üle Kopenhaageni. Väljumine lükkus edasi. Jätkulennule jõudmine oli kriitiline. Ka jätkulend hilines. Kartsin, et ei jõuagi õigeks ajaks ning broneering ja raha lähevad kaduma. Seni kuni lendasin püüdis mees suhelda arstiga ja teavitada võimalikust hilinemisest. See polnud kerge, sest samal ajal olid doktoril vastuvõtud. 

Jõudsin siiski ilusti. Ka arst oli alles hommikul Pariisist tulnud ja temagi lend oli hilinenud. Kogu ajagraafik oli natuke nihkunud. Astusin lõpuks vastuvõturuumi. Olin arsti küll pildi pealt näinud, aga see ei toonud välja soojust ja rahu mis temast kiirgas. Ei mingit valget kitlit ega ülikonda. Ei mingit välist reserveeritust, mida olin omistanud suurele doktorile ja autorile. Oli vaid jäägitu kohalolu ja keskendumine. Ei mingit märki sassiläinud päevakavast. Ma ei tundnud ennast üldse väiksena. Rääkisin ära oma loo. Olin varasemalt saatnud testid, nii meditsiinilised kui ka ajurveeda ankeedi tervisliku seisundi ja elustiili kohta. Arst vaatas mulle otsa, vangutas pead kogu selle raviprogrammi peale, mida enda peal katsetasin. Küsis, kas ma annan talle neli kuud ravimiseks. Ütles, et kõik saab korda. Käskis lõpetada kõik intentsiivsed praktikad, mida ma olin harrastanud. Andis mulle kaks retsepti. Üks oli ravitee, mida juua liiter päevas tasshaaval tunniste vahedega. Teine taimne pulber, mida võtta hommikul ja õhtul mee või gheega. Soovitas olla endaga õrn ja armastav. Teha õlimassaaži.

Olin kohal. Teadsin, et olen ravitud. Et saan terveks. Et ma suudan peatada ja pöörata selle, mis tekitas minus rakumuudatusi. Selle, mis näitas, et on asju, kus ma pole endaga kooskõlas.

Tänaseks on minu ravijast saanud minu õpetaja. Olin andnud endale lubaduse, et kui ajurveeda aitab mind, siis hakkan seda õppima, et anda ka teistele võimalus enda ravimiseks, elukvaliteedi tõstmiseks ja füüsiliste vaevuste vähendamiskes. Arenemiseks. Et mitte pöörata pead kõrvale sellest, mida organism meile ütleb. Et võtta aega ja märgata ümbrust ja iseennast. Et saavutada suur pilt oma elust, kus pisiasjad on tühised, lahendatavad. Olen sisuliselt sõltuv tundest, mida annab teadmine ja kohalolu, tundest, mida ma seni olin seostanud alkoholi ja mõnuainetega.